Kui keegi on kaotanud lähedase, tahame talle midagi lohutavat öelda. Samal ajal tunneme sageli, et ükski lause ei ole piisav. Lein on liiga isiklik ja kaotus liiga suur, et seda mõne hästi valitud sõnaga väiksemaks muuta.
Kohalolek võib olla sõnadest tähtsam
Alati ei pea vaikust täitma. Mõnikord piisab sellest, et oleme inimese kõrval, kuulame ja anname talle aega. Vaikne kohalolek võib öelda: „Sa ei pea praegu üksi olema.”
Ka lihtsad sõnad võivad olla õiged: „Mul on väga kahju” või „Ma mõtlen sinu peale”. Need ei püüa leina parandada ega sellele kiiret seletust anda. Need tunnistavad inimese kaotust.
Lilled võivad kanda seda, mida sõnad ei suuda
Vahel väljendavad lilled kaastunnet vaiksemalt ja sügavamalt kui pikk tekst. Need ei võta valu ära, kuid annavad märku hoolimisest, austusest ja mälestusest.
Kõige olulisem ei ole täiuslik lause ega suur žest. Oluline on, et leinav inimene tunnetaks: tema kaotust on märgatud ja teda ei ole unustatud.
Kui sõnu ei ole, võib ka vaikne kohalolek olla palve.← Vaata kõiki kirjutisi